Selline vaade avanes meie hotelli aknast.
Sõime hommikusöögi rootsi lauas, muidu oli kõik hästi aga musta kohvi anti vähe ja sedagi ainult tellimise peale.
Täpselt 8.30 kohtusime hotelli fuajees Ungari kooli esindaja Juditiga. Ilmnes, et ta oli meie seltskonna vana tuttav. Suundusime kooli, seal ootas meid soe vastuvõtt. Kooli juhataja proua Erzsebet Szabone tutvustas meile oma meeskonda ja kooli. Istusime ümber laua ja saime hea ülevaate kooli õppekavast, õpilastest ja töökorraldusest. Omaltpoolt rääkisime meie haridussüsteemist, kutseharidusest ja Tartust. Üks õpetaja oli ilmselt kas väga viisakas või suur eurovisioonifänn, sest ta õnnitles meid Eesti hea koha eest antud laualvõistlusel. Saime ka kiire ülevaate kaubandusklassidest. Esialgu olime veidi ehmunud kooli veidi väsinud välimusest kuid klassides oli kõik vajalik olemas ja õpilased näisid entusiastlikud. Kogu meie vestlus toimus võõrustajate poolt väga heas inglise keeles. Meie poolt rääkis kaunist võõrkeelt õp. Lugina.
Alljärgnevalt mõned pildid koolist ja võõrustajatest
Seejärel kohtusime kogu Tolna maakonna kutseahariduskeskuse juhiga. Ta väljendas oma heameelt ja huvi meiga kohtumise üle. Samuti oli ta väga huvitatud koostööst meie koolide vahel.
Nüüd oli aeg minna lõunale. Lõuastasime kohalikus õpetajateseminari sööklas. Toit oli väga hea, kuid portsionid jälle tohutud. Kui supiga õnnestus meil välja võidelda pool kogusest siis magustoidu saime jälle nii nagu ette nähtud. Seekord andsime alla, isegi meie võõrustajad ei suutnud sellest suurepärasest magustoidust jagu saada.
Seejärel ootas meid ees linnaekskursioon. Positiivne esmamulje linnast sai veelkord kinnitust. Muuhulgas saime teada, et Szekszardis oli juba roomlaste ajal asustus ja nemad panid kasvama ka esimesed viinamarjataimed. Ka türklaste ajal kasvatati siin viinamarju ja valmistati veini, sest suurem osa maksudest tuli veinitööstusest. Viinamarjade kasvatamine ja veinitööstus on siiani Szekszardis oluline tööstusharu aga ka traditsioon. Siin on u 4500 viinamarjakasvatajat, elanikke on aga linnas 32 000. Meid viidi ka veinikeldrisse, mille omanik on linnavalitsus. Veinikeldri vanim osa on pärit 14.sajandist ja praegu on seal muuseum, mis tutvustab veinitootmist Ungaris. Meie kohalik giid oli väga sümpaatne linnaametnik ja tõeline oma linna entusiast. Ta rääkis väga palju ja kindlasti tohutult huvitavlt aga tõlk ei suutnud seda kõike edasi anda.
Käisime ka kohalikus piarkoogimuuseumis, mis on pereettevõte ja tegutseb juba alates 1825. aastast alates. Oskonnajuhataja õp. Koido arendas muuseumis vene keeleset vestlus. See tõestab, et nii ungarlastel kui ka meil on sarnane minevik ja ühise keele leidmine ei ole raske.
Muuseumi terassil koos proua Erzebetiga.
Sellega oli meie tänane programm läbi ja algas vaba aeg. Läksime tagasi hotelli ja puhkasime veidike. Seejärel tutvusime linna ja kohaliku kaubandusega iseseisvalt.
Pärast väsitavat, kuid huvitavat päeva suundusime hotelli restorani õhtusöögile. Sõime guljaši suppi, mis oli väga maitsev ja portsion vahelduseks täiesti paras. Magustoiduks võtsime crem brulee ja seegi oli kena väike portsion ja väga maitsev.
Õhtu lõppes sõbralikus meeleolus ja rõõmsas ootusärevuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar