Tagasi koju

Pärast rahutut ja lärmakat ööd (no ei ole me harjunud suurlinna eluga) istusime kollasesse kohalikku taksosse, mille hotell meile lahkelt tellinud oli ja sõitsime lennujaama. Taksoarve tasumisel tekkisid mõningad tagasilöögid- kaardiga maksta ei saanud (kuigi kiri takso peal näitas, et saab), tšeki saamisega olid ka suured raskused ja üldse tundus, et oleksime rahulikult võinud maksmata lahkuda. Nii umbkeelset ja osavõtmatut taksojuhti kohtab harva.

Läksime lennujaama, tegime chek in ja suundusime turvakontrolli. Osakonnajuhataja Koido ja õp Lugina olid usaldusväärsed inimesed ja läbisid kontrolli lihtsalt. Õp. Tintera oli juba kahtlasem ja teda kontrolliti põhjalikumalt aga kõige kurikuulsam ja ohtlikum meie seltskonnas oli õp. Vetka, kes pidi lausa kingad eemaldama ja minema läbivalgustamisele. Ei tea milles teda küll kahtlustati? Siiski olid kõik kahtlused alusetud ja me suundusime lennukile.

Vahemaandumine Varssavis ja pikk ootusaeg ning seejärel lend Tallinna.

Tallinnas võtsime meid kannatamatult oodanud õp. Tintera auto ja asusime Tartu poole teele. Kui minnes loendasime üle kõik autod, siis nüüd osutus see võimatuks, neid oli lihtsalt nii palju. Õhtul kell 8 olime omas kodus ja õppiränne sai läbi :).

Oleme puhanud, analüüsinud, õppinud oma vigadest ja valmis uuteks väljakutseteks sama seltskonnaga!

Budapest

Kohvrid pakkinud, südamed kurvad istusime bussi, mis viis meid Szekszardit Budapesti.

Hetk enne Szekszardist lahkumist!

Budapest Ungari Vabariigi pealinn ootas avastamist. Jõudnud pealinna bussijaama ja natuke seigelnud, et leida üles ühistranspot, mis viiks meid hotelli, saimegi endise Austria- Ungari kaksikpealinnaga tutvumist alustada.

Seekord õnnestud meil soetada ka ühistranspordi kaart, mis tegi liikumise linnas tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Hotell oli ilus 19. sajandi hoone kohe raudteejaama kõrval. Kui väljast nägi majutuspaik välja imeline, siis toad jätsid natuke nii suuruse kui ka puhtuse poolest soovida. Aga eks me olime muutunud ka nõudlikuks, sest Szekszardis olime me elanud nagu kuninga kassid. Pealegi pidime me veetma selles hotellis ainult ühe lühikese öö, sest lennuk lendas meil juba kell 7.00.

Ühesõnaga kosutanud ennast restoranis Hussaar kohaliku guljašiga hakkasime linna avastama.

 Ungaripärane lõuna.

Sõitsime metrooga kesklinna ja ostsime endale laevareisi ilusal sinisel Doonaul. Ilm oli küll natuke pilvine, kuid sellegi poolest oli reis äärmiselt huvitav ja hariv.

Seejärel kõndisime Pesti poolelt üle silla Buda poolele, sõitsime 19. sajandist pärit funikulööriga üles Buda kindlusesse ja jalutasime seal.

Seejärel istusime bussi ja reisisime tagasi Pesti poolel, et külastada kaunist parki Varosliget.

Kätte oli jõudnud juba õhtu, tänavatel süttisid valgustid ja meil oli aeg pöörduda tagasi hotelli. Pealegi suurest kõndimisest ja imetlemisest valutsid kõigil reisisellidel jalad.

Metroo sügavustes.

Tagasi hotellis, sõime kasina õhtueine ja heitsime puhkama, et olla valmis hommikul vara tõusma ja kodu poole teele asuma.

Kolmas päev

Kolmanda päeva hommik koitis päikesepaistelise ja selgene. Ees ootas meid kolme kohaliku ettevõtte külastus. Kuna kõik ettevõtted ei asunud Szekszardis siis otsustati, et võtame kooli auto. Esialgu tundus, et 7 inimest tuleb mahutada 5 kohalisse autosse. Siiski ilmnes, et pagasiruumis olid peidus veel 2 istekohta. Loteriiga võitsid õp. Lugina ja õp. Tintera, kes paigutati pagasnikusse. Sõit läks lahti.

Esimene ettevõte oli ühele perekonnale kuuluv valgusteid edasimüüv firma- Elter. Firma oli väga modernne ja äärmiselt sõbralik. Omanikest vend ja õde tutvustasid oma ettevõtet tohtult entusiastlikult.

Teine ettevõte oli suurja rahvusvaheline- Fastron. Sellel firmal oli 700 töölise ümber ja koostööpartneried terves maailmas. Huvitav oli, et ettevõtte rajas ungarlane, kes emigreerus peale 1956. aasta ülestõusu mahasurumist. Kui kommunism Ungaris kokkuvarises laiendas ta oma ettevõtte kodumaale. Ettevõttes toodetakse erinevaid elektroonilisi seadmeid- näiteks lennujaamadele pagasikontrolli linte. Meie mõte aga tõusis kohe lendu- see ettvõte oleks suurepäraseks praktikakohaks paljudele Põllu maja erialadele- logistikud, keevitajad, lukksepad, treialid, mehatroonikud jne.

       

Kolmas ettevõte oli jällegi pereettevõte aga suur ja väga laiahaardeline- Tolnagro. Alustanud vetrinaarravimite tootmisega olid na nüüd jõudnud ka e-kaubandusse ja loomatoidu jaeketidesse. Ühesõnaga jälle võimalus erinevate erialade praktikaks.

Kõik kolm ettevõtet olid väga omanäolised kuid huvitavad. Kõigil kolmel olid ka samad probleemid- kuidas leida töötajaid, kes tahavad töötada ja õppida.

Enne kolmanda ettevõtte külastust käisime ka kohalikus linnakeses Tolnas lõunal- sõime imemaitsvaid paneeritud suvikõrvitsaid ja meekooki. Portsjonid olid ikka suured aga meie olime juba targad ja tellisime ainult pool.

Pärast pikka ja väsitavat päeva ettevõtetes läksime hotelli puhkama, sest meid ootas õhtul ees veel neljas ettevõtte- veinimõis Takler. Ka see oli väga uhke aga samas romantiline ettevõte. Szekszard on uhke oma veinitööstuse üle ja Takler on kahtlemata selle tööstuse pärl. Külastasime veinikeldrit ja hotelli ning õhtu lõppes meeleoluka veinidegusteerimisega koos ungarlastest kolleegidega. Veinid olid väga head ja toit, mida pakuti viis samuti keele alla.

Sellises lõbusas ja külalislahkes meelolus lõppes meie Szekszardi kutsehariduskeskuse külastus.

Hommikul oli vaja juba Budapesti poole teele asuda.

Teine päev

Hommik algas reipalt, vaatamata õhtusele töökale koosistumisele hotelli restoranis. Kinnitanud keha, sammusime kella 8.30 kooli ja tööpäev algas. 

Kõigepealt külastasime müüjate tundi. Reibas õpetaja Norman kordas üle tähtsamad punktid müüja töös (klass töötas päris inniukalt kaasa) ja seejärel hakati arvet kirjutama. Kuna Ungaris on käibemaks 27, 18 või 5 % siis ei olnud ülesanne lihtsate kirjast. Seejärel toimus müügisituatsioon, mis hiljem klassis ka põhjalikult läbi arutati. Vaatamata sellele, et nii tund kui ka ülesanded oli ungari keeles, said nii osakonnajuhataja Koido kui ka õpetaja Vetka toimuvast suurepäraselt aru ja jagasid täpsustavaid kommentaare. Osakonnajuhataja Koido lahendas arve kirjutamise ülesande nagu naksti ja õp. Vetkal oli müüjaõpilasele nii mõnigi soovitus kuidas oma tööd säästlikumalt teha.

                        

                        

Pärast suurepärast müügiõpetuse tundi, külastasime kahte inglise keele tundi. Nendes tundides oli õp. Lugina sõiduvees ja sai nii mõnegi hea ülesande.

Ning oligi kätte jõudnud lõuna...

Lõuna osutus seekord eriti elamusterohkeks. Tellisime supi 3 in 1. See tähendab soolane supp osutus magusaks pluss shokk (supp koosnes= piim+ peenestatud ananass+ vahukoor). Vaatamata ehmatusele saime siiski supi söödud ja suundusime kutseeksamitele. NB! Shokist tulenevalt pildid puuduvad.

Saime näha raamatupidajate kutseeksamit, ka sellega oli meil mõningaid arusaamatusi. Mitte eksami endaga vaid mõned asjad läksid tõlkes kaduma. Nimelt saime me aru, et Ungaris õpetatakse raamatupidamist- double accounting. Sellest saime me kõik isemoodi aru. Pärast siiski ilmnes, et tegemist on raamatupidamisliku terminiga- kahekordne kirjendamine.

Päeva lõppedes kohtusime teiste kutsekoolide õpetajatega ja arutasime kooli rõõme ja muresid Eestis ja Ungaris.

Kuna õhtu oli veel noor otsustasime külastada lähimat suurlinna Peci. Istusime kohalikus pussijaamas bussi ja teekond viis meid vanasse linna, mille asutasid roomlased, vallutasid türklased ja nüüd on see ungarlaste käes.

                        

Linn osutus imeilusaks, seda võite näha juuresolevatelt piltidelt. Sõitsime viimase bussiga (millele ei oleks me peaaegu peale mahtunud) tagasi Szekszardi.

Surmväsinud stažeerijad vereriget taasatamas!

Olime surmani väsinud ja läksime kiiresti hotelli puhkama. Sellega lõppes teine päev Szeksardis ja kolmas päev Ungaris.